Kapselgarderoob - kuidas see minuga juhtus?
Foto: Liina Notta
Teate, täiesti juhuslikult. Mul oli kapselgarderoob juba paar aastat olnud, kui ma sain teada, et mul on kapselgarderoob. Enne selle teadvustamist, et minu garderoobi puhul on tegu just kapselgarderoobiga, arvasin ma, et mul on üks täiesti tavaline garedroob. Küll võibolla lihtsalt natukene monokroomsem ja vähemate esemetega kui teistel.
Aga misüleüldse on kapselgarderoob? Lühidalt öeldes garderoob, kus kõik esemed on 2-3 põhitoonis, sobivad omavahel kokku ning neid on vähe.
Taustinfoks - ma käisin koolis, kus oli koolivorm. 12 aastat, iga päev, samad riided. Kui nüüd täpne olla, siis mitte samad riided aga igapäevaselt valik nendest samasugustest riietest (ja kui veel eriti täpne olla siis vahepeal pool aastat käisin ma teises koolis, koolis, kus koolivormi ei olnud, see selleks.)
Aga oiiiii, kuidas me noortena seda kohustuslikku koolivormi kandmist ei sallinud. Kus me alles üritasime sellele kohustuslikule ja igavale vormile loovalt läheneda ja seda isikupärastada. See aga ei muutnud fakti, et iga päev, 12 aastat, IGA PÄEV, pidid mul seljas olema kas mustad püksid või seelik ning triik- või polosärk.
Proovisin küll paremat pilti meie koolivormi aegadest leida aga see on kahjuks ainuke pilt, mis ma peale paaritunnist fotodes surfamist tuvastasin. Vasakul siis meie natukene selline beibeversioon koolivormist.
Kui ma peale keskkooli Hollandisse ülikooli läksin, siis esimese hooga ma oli ülimalt rahul - jess, lõpuks ometi saan ma kanda ‘normaaaalseid riideid’ (loe seda palun nagu 18 aastane Mari). Seda, mida ma ise tahan. Vaimustus asendus kiiresti ahastusega - mul ei ole midagi selga panna! Mida ma selga pean panema? Mis omavahel kokku sobib? Ja nii veetsin iga hommik enne välja minemist kapi ees pool tundi.
Kapp oli küll riideid täis aga valikuid teha oli väga raske. Lisa sinna juurde veel see noortele tüdrukutele avalduv (ise endale peale pandud?) pinge iga päev uue laheda outfitiga käia. Tõeline košmaar, ausalt. Selline igapäevane tüütu tegelemine ja mõtlemine ja teema.
Kuidagi ma siis katsusin hakkama saada. Muidugi tõeline esimese maailma mure. Katsetasin ikka igasuguseid õuduseid. Hollandis õnneks käisid õnneks kõik väga mugavalt ja sportlikult riides ning Eestist tulnud beibehakatisest sai kiiresti teksad-tennised-kampsun tüdruk. See vahepealne üleminekuaeg oli aga üks väga veider aeg ja ikkagi koguaeg oli nende riietega mingi teema.
Vahepalana sain ma samal ajal Hollandis 4 aastat elades ja 8 korda kolides aru, et vähemate asjadega on hoopis lihtsam (kolida) ja ei ole nii palju asju vaja. Ja samal ajal käisin veel poolteist kuud Kesk-Ameerikas seljakotireisil, kuhu minu seljakott kohale ei jõudnudki ehk siis ma olin 1,5 kuud reisimas absoluutselt täiesti ilma igasuguste asjadeta. Ja kui mõnus see oli! Tõeline vabadus. Vabadus olla kohal, mitte tegeleda asjadega, olgugi, et asjadeks oleks olnud vaid mu 7kg seljakott. Aga need on juba täiesti teised lood. Aga olulised ikkagi just selles osas, et minu asjade vähendamise ja elu lihtsustamise teekond oli mulle endalegi märkamatult juba täie hooga käima läinud.
Kuniks, kerime aega natukene edasi, ma asusin 2018. aastal KonMaritama. Nagu ikka, esimene KonMari meetodi kategooria - riided, alustasin riietest. Võtsin kõik riideesemed ükshaaval kätte ja sain aru - täitsa lõpp, no kohe mitte üldse ei tee rõõmsaks! Vastupidi. Ei taha, ei meeldi, ei viitsi. Sain aru, et see riietega majandamine ja valimine igal hommikul on minu jaoks niiii ebameeldiv tegevus, ei tee mind rõõmsaks ja ma ei taha seda teha.
Mul muidugi oli igasuguseid veidrusi seal ka. Palju värve ja ‘huvitavaid’ asju. Millegipärast arvasin, et asjad peavad väga ‘huvitavad olema’. Kuigi ma olen alati ennast sellises mustas lihtsa joonega riietuses kõige paremini tundnud, tundsin ma ikkagi, et peaksin olema värvilisem, huvitavam, trendikam?
Alguses oli igatahes raske paljudest asjadest loobuda ja endale kindlaks jääda. Ikkagi, kuidas ma nii paljust loobun? Ja jätangi ainult ‘igavad’ asjad alles? Mis ma siis selga panen? Ja eks igasugust värvilist ‘huvitavat’ kraami jäi kappi alguses alles ka. Põhiliselt just sellepärast, et neid asju oli vaja ja ei tundunud mõistlik kohe poodi tormata. Ja ikkagi ei olnud 100% seda enesekindlust täiesti must-valgeks-monokroomseks minimalistiks muutuda.
Pildil on minu kapp peale esimest suurt KonMaritamist.
Aga umbes samal ajal jäi mulle kõrvu ka see, kuidas nt Steven Jobs, Barack Obama ja Mark Zuckerberg on oma garderoobi mega lihtsaks teinud. Mäletate ju küll, kuidas Steve alati oma musta turtle-neckiga käis. Miks nad seda tegid? Et mitte oma energiat ja mõttejõudu kulutada nende jaoks triviaalsele kostüümidraamale aga et see valik oma elus automatiseerida ning oma mõtteenergia olulisemate asjade alla panna. See mõte väga kõnetas mind ja andis mulle enesekindlust juurde. Mina tahtsin olla nagu need mehed ja suuri asju teha, tegus ja huvitav inimene olla, mitte hommikul pool tundi kapi ees kostüümi valida, et huvitav välja näha. Teekond vaikselt garderoobi lihtsustades jätkus.
Õnneks on suur osa sellistest tõelistest ‘basic’sitest mu garderoobis juba olemas ka. Ja läksingi tagasi sinna, kust ma kunagi koolivormi kandes alustasin - iga päev jalga mustad püksid ja triiksärgi/polosärgi asemel valge/must T-särk. Vajadusel peale veel must/beež kampsik ja voila, olemas!
Nüüd, aastaid hiljem on mu garderoobi läbiv idee sama. Värvilisi asju peaaegu, et alles enam polegi (mõni värviline kleit ja 1 värviline kampsun, mille ma kusjuures alles eelvime kevad soetasin). Mida lihtsam joon, seda parem. Ma ei tunne enam survet kanda ‘huvitavaid’ ja värvilisi riideid. Olen oma valikutes enesekindlam ja tunnen ennast niimoodi väga hästi.
Kapselgarderoob kujunes seega välja justkui möödaminnes ja tedlikult ning reeglitega piirates ma seda ei kujundanud. Sellist reeglistiku, et 2 püksid või 4 musta T-särki, ma jälginud ei ole ja kunagi ka jälgida ei taha. Minu südame on jätkuvalt võitnud KonMari ‘rõõmu valimise’ elufilosoofia. Samas usun, et kui garderoob on üle pea kasvanud, siis selline reeglistik ja teadlikum lähenemine võib kapselgarderoobi loomisel abiks olla.
Küll aga arvan ka, et 12 aastat koolivormi mõjutas mind väga palju. Harjusin selle lihtsusega ära ja ausaltöeldes arvan, et paljudel mu endistel koolikaaslastel on selle mõjutusel selline kapselgarderoobi sarnane garderoob.
Selline siis oli minu kapselgarderoobi kujunemise lugu. Hetkel naudin väga, et igapäevased valikud nii lihtsad on ja muudmoodi enam ette ei kujutakski.
Huvitav, kas ma ajan 10a pärast ka veel sama joont või tahan ma mingi hetk neid värve ja ‘huvitavaid’ elemente tagasi? Ei usu aga elame - näeme.
Samas selle kõrvale armastan ma südamest pidusid, kostüümipidusid, festivale, karnevale, kus ma tihtipeale all-in lähen ja ennast mitte tagasi ei hoia.
Ühtlasi pean ma kapselgarderoobist rääkides vajalikuks ära mainida, et see on see, mis minu jaoks töötab ja mind rõõmsaks teeb ja minu eluviisiga sobitub. Kui sulle meeldivad värvilsed ja huvitavad asjad, naudid igapäevaselt kostüümide kokku panemist ja see on sinu eneseväljendamise viis, siis you do you. Tee enesekindlalt seda, mis teeb sind rõõmsaks ja ole täpselt selline, kuidas sina ennast hästi tunned.
Aga lähemalt sellest, milline see minu kapselgarderoob on ja miks ma nii suur kapselgarderoobi fänn olen, juba järgmistes postituses.
Vahepeal saad aga siit vaadata, kuidas ma ‘Terevisioonis’ oma kapselgarderoobi tutvustan.
Ja siit Facebooki postitust koostöös Kogumispäevikuga, kus kirjeldan oma kapselgarderoobi aastal 2021.
