LOOBUMISE VÄLJAKUTSE - MIDA MA SELLEST ÕPPISIN?
ütlen ausalt - kuu keskpaigani oli üsna lihtne, aga edasi.. ikka väga keeruline. mulle tundus, et ma terve kuu, iga hetk, kogu aeg, ainult käisingi kodus ringi ja otsisin asju, millest loobuda :D
ja seetõttu olin ma kuu lõpus asju kokku lugedes väga üllatunud, kui ma avastasin, kui palju päevi ja asju tegelikult füüsiliste asjade osas ikkagi tegemata jäi ja nö digiasjadest loobumise tähe all möödusid.
Aga mida ma siis loobumise väljakutsest kaasa võtsin ja õppisin?
I - hetkel ei ole minu kodus probleemiks see, et asju on liiga palju. vastupidi, asju on liiga vähe. kodu ei ole veel täiesti sisustatud ja selmet keskenduda asjadest loobumisele peaks keskenduma hoopis puuduolevate asjade hankimisele. ja see hakkas mind kuu keskel veits häirima, et mina küll otsisin asju millest loobuda aga tegelikult oleksin pidanud hoopis veel puuduolevaid asju koju juurde otsima ja hankima. niiet hoopis sellele olengi katsunud nüüd keskenduda. vot, kus lops- hoopis vastupidine tulemus! :P
II - eelmise aasta teises pooles kolisime ja veel selline viimane 5% asju oli lahti pakkimata/üle vaatamata. ja potentsiaalselt oleksid võinud need kastid veel tükiks ajaks seisma jääda. tuletas meelde seda, et tõesti, enamik neid ‘võib-olla’ asju on ikkagi asjad sinna ‘ei’ osakonda. aga väljakutse tõesti motiveeris kõiki neid asju läbi vaatama ja paar head üllatust tuli ikkagi sealt kastidest välja ka. ja see, et kõik on nüüd tehtud on küll MEGA MEGA TUNNE!
III - ma olen ikka väga ära konmaritatud. tõesti. füüsilisi asju saime kokku 230 465st. ja seda koos siis nende 2 kastiga, mis kolimisest oli veel üle vaatamata jäänud, elukaaslase asjadega ja nagu te nägite sisaldasid need asjad ka nt närtsinud lilli või mingit potsiku korki, mis sahtlis oli, no tõesti kõik kõik asjad, mida üldse sai asjadeks lugeda (lõpus läksid ka paberid ja lennupiletid asjadena kirja). sellesmõttes mulle natukene tundus, et ma teeksin sohki vahepeal, et no tõesti iga jupp läks asjana kirja. aga samas tore. mitte ühtegi isegi mitte pooleldi ebavajalikku jubinat enam kuskil ei ole. ja väljakutsest jäi see harjumus sisse, neid asju koguaeg skautida.
V - ajad, mis kuidagi koju satuvad/kingitakse ja mille osas kohe seisukohta ei oska võtta (loe: ei paku rõõmu aga otsekohe loobuda ei taha/tundub veider) asetad kuhugi riiulile/kappi. ja siis lased nendel asjadel seal marineerida, seista ja ruumi võtta mõne kvartali jagu või lausa aastakese või isegi kaks. ja siis ikkagi loobud, sest lõpuks see asi juba riivab väga silma ja muutub täitsa ebameeldivaks. tegeltikult võiks ju kohe kergusega asja uuele ringile saata, lükkame ju lihtsalt seda loobumisprotsessi edasi. ja ma teoorias tean seda hästi. aga praktikas on see teinekord ikkagi natukene raske. proovin paremini ja enesekindlamalt!
IV - kui palju tekib (pakendi) prügi, minu puhul eriti just ravimitest ja kosmeetikast. niiiii kurb. ostad tabletid või salvikese, kasutad paar korda, paned ravimikarpi ja varsti on see vananenud ja tuleb ära visata. ja iga asjaga on nii ja see kogus on kokku lõpuks nii suur. ja kosmeetika osas ma tean, et kreemid ja seerumid on need, mis mind rõõmsaks teevad ja see on see valdkond, kus ma ei ole kõige keskkonnasõbralikum, aga see väikeste testrite ja pakendite kogus niimoodi kuu lõikes koos vaadates ikkagi šokeeris.
IIV - digiprügi. õudukas. see asi on ületanud kõõik piirid. järgmine asi, mis fookusesse võtta!
kokkuvõtteks- niiii tore ja silmiavav väljakutse ja tõesti väljakutse on selle asja jaoks õige nimi. paras pingutus ja toimetamine oli kiirete päevade keskel veel neid asju otsima hakata.
eelkõige täitsa enda jaoks tehtud
aga vauuuuuu, kui palju inimesi sellega kaasa tuli. täiesti uskumatu, kõikide kirjade ja reaktsioonide põhjal arvaks, et julgelt neljakohaline number inimeso. neid, kes lõpuni jõudis oli ilmselt hulga vähem aga ikkagi, super tublid kõik!
nüüd peab aga natukene jälle asju koju koguma, et saaksime varsit jälle uue väljakutse teha!
